Šokktoober 2016

•november 4, 2016 • Lisa kommentaar

kollaaz

Juba mitmendat aastat olen võtnud selle nii nõidusliku importpüha Halloweeni ajal ette õudusfilmide maratoni. Mida paremat pimedatel õhtutel ikka teha, kui mässida end veel rohkem pimedusse ja õõva. Iga aasta oktoobris on fookuses teatud ajaperioodi õudusžanri paremik, alustades 30ndate Universali ikooniliste koletiste filmidega, 40ndate-50ndate B-kategooria creature feature’itega ning selleks aastaks olin ajas jõudnud 70ndateni. Erinevalt 60ndatest, kus tuli küll välja nii mõnigi absoluutne filmiklassika (Rosemary’s Baby, Repulsion, Night of the Living Dead teiste hulgas) oli valik sellele järgnenud kümnendi hulgast siiski palju külluslikum ja sellevõrra ka raskem. Filmikunst lõkendas sel kümnendil erilise intensiivsusega, uus põlvkond vihaseid noori tegijaid saavutasid oma loomingulise suguküpsuse, nn. Uus Hollywood oli arvestatav jõud. Ei jooksnud kogu see küllusesarv mööda külgi maha ka sellisel madalal žanril nagu õudukas. Mõnes mõttes olid 70ndad periood, kus horror läks massidesse ning saavutas eelnevate kümnenditega võrreldes märkimisväärselt suurema omaksvõtu ja tõsiseltvõetavuse nii publiku kui kõrgelaubaliste kriitikute hulgas. Spielbergi Lõuad (1975) sünnitas blockbusteri teljel pöörleva stuudiosüsteemi ning filmid nagu Carrie, The Exorcist, Halloween saavutasid laialdase kõlapinna peavoolumeedias. Lisaks kvaliteedile sündis ka palju innovatiivset. Black Christmas ja John Carpenteri Halloween sünnitasid omaette slasher-žanri, mis sai tõelise hoo sisse küll järgmisel kümnendil, kui kõikide vähegi aramate luupainajatesse ilmusid Freddy Krueger ja Jason Voorhees. Jätka lugemist ‘Šokktoober 2016’

Advertisements

Viridiana (1961)

•juuni 5, 2015 • Lisa kommentaar

Rež. Luis Buñuel

Viridiana-323318876-large

Luis Buñueli (1900 – 1983) Viridiana on üks neetult riukalik film. Pärast Hispaania kodusõja (1936–1939) lõppu ja diktaator Francisco Franco võimuletulekut emigreerus Buñuel esmalt Ameerikasse ning seejärel Mehhikosse (võttes aastal 1949 ka ametlikult Mehhiko kodakondsuse). Väljaspool kodumaad (peamiselt Mehhikos ja Prantsusmaal) filmis ta suurema osa oma kõige tuntumatest teostest (ka. The Exterminating AngelDiary of a ChambermaidBelle de Jour ja The Discreet Charm of the Bourgeoisie). Kuuekümndedate hakul aga kutsus grupp noori Hispaania filmitegijaid rahvusvahelist edu nautiva vanameistri tagasi, et pakkuda talle võimalust oma andeid kodumaal uuesti rakendada. Pikka aega külmi suhteid hoidnud Franco režiim tervitas samuti oma sardoonilise maailmavaate poolest tuntud režissööri tagasi. Jällenägemisrõõm jäi aga üürikeseks. Pärast filmi valmimist ning Cannes’is kuldse palmioksa võitmist keelas Hispaania valitsus filmi näitamise ning Vatikan kurikuulsalt mõistis filmi samuti hukka süüdistades seda jumalateotuses. Buñuel lahkus taas Hispaaniast (seekord jäädavalt), ma usun, rahulolev naeratus näol. Mida muud olid võimud oodanud filmitegijalt, kes oma esimeses filmis (koostöös Salvador Daliga 1929. aastal valminud Andaluusia koeras) lõikas mälestusväärselt naise silma habemenoaga pooleks. Jätka lugemist ‘Viridiana (1961)’

Charlie Chaplini filmid osa 6: Modern Times (1936)

•aprill 19, 2014 • Lisa kommentaar

I had no idea of the character. But the moment I was dressed, the clothes and the make-up made me feel the person he was. I began to know him, and by the time I walked onto the stage he was fully born.

modern times1

Ajaks kui Chaplini Moodsad ajad välja tuli, oli helifilm juba pea kümme aastat oma võidukäiku teinud. City Lights (1931), tema viimane film, oli samuti olnud väljakutsuvalt tumm, kuid sellest oli möödas pikad viis aastat ning asetses see ikkagi võrdlemisi lähedal heli tulekule. Oli iseenesestmõistetav eeldus, et Chaplini järgmine film tuleb juba täieõiguslik talkie. Kes oleks nii hull, et tulla välja tummfilmiga aastal 1936. Jätka lugemist ‘Charlie Chaplini filmid osa 6: Modern Times (1936)’

Charlie Chaplini filmid osa 5: City Lights (1931)

•veebruar 10, 2014 • Lisa kommentaar

I don’t want perfection of detail in the acting. I’d hate a picture that was perfect, it would seem machine made. I want the human touch, so that you love the picture for its imperfections.

city lights

 

A comedy romance in pantomime

Sellise mõneti kummalise määratlusega algab Chaplini City Lights, tema esimene tummfilm juba täie hooga filmimaailma vallutanud helifilmi ajastul. Eelkõige ongi see loosung kangekaelne vastuseis meediumile, mille suhtes Chaplin oli algusest peale vaenulik olnud. Kellele on vaja heli; mulle piisab ainult Hulkuri kostüümist ning iseenda väljendusrikkusest ning ma suudan panna publiku nii naerma kui nutma, tihti isegi samas stseenis (mäletatavasti oli Chaplini esimese mängufilmi The Kid alguses avaldus –  A picture with a smile and perhaps, a tear). Ja seda ta suutiski. City Lights oli meeletult populaarne nii publiku kui kriitikute hulgas, ja seda isegi ilma, et Hulkur oleks pidanud ühtki sõna lausuma. Jätka lugemist ‘Charlie Chaplini filmid osa 5: City Lights (1931)’

Charlie Chaplini filmid osa 4: The Circus (1928)

•jaanuar 15, 2014 • Lisa kommentaar

It isn’t the ups and downs that make life difficult; it’s the jerks.

the_circus

 

Chaplin püüdis suurema osa oma elust unustada ära filmi Tsirkus olemasolu. See on tema filmidest ainuke, mida ta oma mahukas, 500 leheküljelises autobiograafias (mis ilmus aastal 1964) kordagi ei maini. Mõistagi ei peitu sellise eitamise põhjused filmis endas, loos politsei eest põgenevast Hulkurist, kes kogemata kombel tormab sisse käimasolevale tsirkuse etendusele ning muutub talle endale arusaamatult koheselt show tõmbenumbriks. Jätka lugemist ‘Charlie Chaplini filmid osa 4: The Circus (1928)’

2013 Parimad

•jaanuar 3, 2014 • 3 kommentaari

Nimekiri halvimatest.

Nimekiri filmidest, mis olid samuti väga head ning mis asetsevad allpool oleva nimistu piirimail.

 

before-midnight1

1. Before Midnight

Üks parimaid filme armastusest ja kooselust, nii reaalsest kui ideaalsest, mis filmile kunagi on jäädvustatud.

All right, I put up with plenty of your shit. And if you think I’m just some dog who’s gonna keep coming back, then you’re wrong. But if you want true love, then this is it. This is real life. It’s not perfect, but it’s real. And if you can’t see it, then you’re blind, all right, and I give up.

Jätka lugemist ‘2013 Parimad’

2013 Filmimuusikas

•jaanuar 2, 2014 • 1 kommentaar

 

1. Inside Llewyn Davis

Vendade Coenite uusima filmi hing peitub tema lauludes ning milline hing sel on. Need laulud on minu teadvusse juba sedavõrd kodeeritud, et rohkem kui kuu pärast filmi nägemist, kuulan ma neid ikka regulaarselt ning sõnad on samuti pähe selle ajaga kulunud. Nende lugude nautimise eelduseks on muidugi folkmuusika meeldimine (Bob Dylan, kelle isik varjutab tervet filmi, on üks mu suuri lemmikuid).

Terve film on Llewyinit kehastava Oscar Isaac’i õlgadel, kes ise laulab ning mängib kitarri ja on seda tehes lihtsalt erakordne. Kui enamasti on seda laadi filmides laulude lühendatud versioonid, siis siin on mitu täispikkuses esitust, tehtud live‘s kaamera ees (mida tänapäeval ei tee enam pea keegi). See kõik annab Llewynile harukordselt autentse tunnetuse, mis ei ole minust senini lahkunud.

Fare Thee Well (Dink’s Song)  (Oscar Isaac; Marcus Mumford)

Please Mr. Kennedy (Justin Timberlake; Oscar Isaac; Adam Driver) Jätka lugemist ‘2013 Filmimuusikas’

Charlie Chaplini filmid osa 3: The Gold Rush (1925)

•detsember 31, 2013 • Lisa kommentaar

A day without a laugh is a wasted day.

goldrush

 

Pärast Chaplini ebapopulaarset katsetust tõsise draamaga, oli aeg anda publikule seda, mida ta tahtis ehk järjekordset romantilis-koomilist Hulkuri seiklust ning Kullapalavik oli kahtlemata tema seni suurim seiklus.

Esmase impulsi teha film, mille tegevus leiab aset 1896-99. aasta suure Klondike kullapalaviku ajal, tuli talle nähes fotot, kus katkematu reana kulgev kuldse õnne otsijate rivi matkab üle mäeaheliku, trotsides külma, nälga ning halastamatut konkurentsi. Selle pildi rekonstrueerib Chaplin ka Kullapalaviku muljetavaldavates avakaadrites 600 statisti kaasabil, kes palgati ümberkaudsetest piirkondadest. Chaplini Hulkur on üks kümnetest tuhandedest lootusrikastest õnneküttidest, kuigi tema puhul paistab rännak olevat eesmärk omaette, sest kulda ta terve filmi jooksul eriti aktiivselt just ei otsi. Õnne leiab ta aga hoopiski ootamatust, mittemateriaalsest kohast. Jätka lugemist ‘Charlie Chaplini filmid osa 3: The Gold Rush (1925)’

 
%d bloggers like this: