Charlie Chaplini filmid osa 1: The Kid (1921)

Life is a tragedy when seen in close-up, but a comedy in long shot.

the kid

 

Chaplini esimene täispikk film, mis räägib naljaka ning liigutava loo isa ja poja vahelisest tugevast sidemest, algab tragöödiaga. Meeleheitel värske ema (Edna Purviance) annab ära oma beebi. Ta asetab lapse ühe pealtnäha uhke auto tagaistmele, lootuses, et selle tõenäoliselt jõukad omanikud suudavad anda talle parema tuleviku, kui seda suudaks tema. Julm saatus ei piirdu aga sellega, sest varsti pärast seda ärandavad auto kaks varast, kes pärast nutva imiku avastamist jätavad ta saatuse hoolde ühte põiktänavasse, hüljatuna selle ilma kõige tugevama armastuse poolt. Õnneks seekord hakkab saatusel tast kahju ning maimukese leiab oma hommikust jalutuskäiku tegev Hulkur.

See on küll oma olemuselt komöödia ning loodud tekitama vaatajas heldimust, kuid nagu loo kirjeldatud alge, tulenes ka filmi idee Chaplini enda elu mitmest tragöödiast. Inglismaal, Londonis sündinud Chaplin veetis koos oma poolvennaga suure osa lapsepõlvest erinevates lastekodudes ema ebastabiilsuse (nii tööalase kui ka vaimse) tõttu. Noore Charlie hilisem tõus komeedina maailma suurima meelelahutustööstuse tippu (alustas ta filmidega aastal 1914 ning juba kolm aastat hiljem sõlmis ta rekordilise miljoni dollari lepingu mitme lühifilmi tegemiseks) oli seega tõeline tuhkatriinu lugu, milliseid Hollywoodis näikse juhtuvat sagedamini kui kusagil mujal.

"THE KID" First National, 1921, Charles Chaplin, Jackie Coogan

Chaplin ja Coogan võtetevahelisel puhkehetkel.

Samuti oli äsja hukkunud tema esimene poeg, kõigest kolm päeva pärast sünnitust ning tema suhted naisega olid lootusetult sassis (järgmisel aastal nad ka lahutasid). Seega võib tunduda äärmiselt kummaline, et kõigest sellest traagilisusest sündis lõpuks midagi nii helget, midagi, mida peetakse üheks ilusaimaks filmiks läbi aegade. Arvestades Chaplinile omast boheemlaslikku positiivsust, mis tuleb ilmsiks ka ülal olevast tsitaadist, ei olegi see ehk nii üllatav.

Selle taga kõrgub suurelt üks väike põhjus, nimelt Chaplini kaastäht, filmi titulaarne laps, Jackie Coogan, kelle Chaplin avastas lavalaudadel tantsimast ning kiindus temasse koheselt. Filmi vaadates on see igati mõistetav, sest tema energia ning loomulikkus, rääkimata oma ea kohta vapustavatest näitleja instinktidest, sulataksid ka kõige karmima grinchi külma, külma südame.

Hulkur leidis Coogani näol endale ideaalse partneri. Film hüppab teekannu tila lutina imeva imiku juurest mõned aastad edasi, kui juba hulga suurem Coogan on koos oma kasuisaga rajanud päris tulusa äri, kus laps viskab aknaid sisse, et Hulkur juhtuks just siis mööda kõndima, klaas rakendiga selja peal, valmis hädalisi abistama. Nende omavaheline keemia on igas stseenis eredalt nähtaval ning filmis on lugematu arv suurepäraseid hetki nendega, küll naljakaid, küll armsaid, liigutavaid, kui ka kurbi.

Kõrghetkede hulka kuuluvad veel poksimatš riiukukkedega, hommikune pannkookide tegemine, Hulkuri katse last öömajja tasuta sisse smuugeldada ning võrratult absurdne unenägu, kus kõik tegelased on taevas inglid. The Kid lämmatab vaatajat oma armsuse ja sümpaatiaga, kuid see ei muutu kunagi ülemäära manipuleerivaks või võltsiks. Chaplin lavastab kõike äärmiselt kindla (kuigi vahel ka üpris raske) käega. See on küll läbi ja lõhki melodraama, kuid siiski väga oskuslikult tehtud melodraama, mille emotsioon on kõigiti ehe tänu Chaplini ülimalt isiklikule suhtele selle looga.

Tulles aga lõpuks tagasi alguses mainitud tragöödia juurde, mis käivitab kogu loo. Teades Chaplini keerulisest suhtest oma emaga, mis põhjustas teda veetma suure osa oma lapsepõlvest temast eemal, lastekodudes, muutub filmi mõistev ning kaastundlik ema tegelase kujutus eriti liigutavaks. Teda ei näidata kui rongaema, kes ei hooli oma lapsest vaid kui ema, kes vaatamata oma armastusele, otsustab anda ta kellegi teise hoolde, kes suudaks tagada talle stabiilsema elu. Chaplin näitab ka, kuidas ta seda otsust hiljem kahetseb. See kõik on antud edasi küll päris raske käega, kuid see ei muuda tunnet ise millekski vähemaks. Võiks arvata, et Chaplinil oli küllaga kibestumust, mis puudutab ta suhet emaga, kuid filmis tunnetame me poja kaastundlikku vaadet ema läbielamistele seoses oma elu valikutega. Nad said hilisemas elus üsna hästi läbi ning Chaplin tõi ema ka Californiasse koos temaga elama, samal aastal muide, kui The Kid välja tuli.

Kõik see annab tunnistust Chaplini sügavast humaansusest, mis kumab erksalt läbi nii selle, tema esimese mängufilmi, kui ka tema tulevaste filmide.

 

♦♦♦◊

 

See kestab natuke alla tunni ning on tervenisti vaadatav siit:

 

Järgmine film: A Woman of Paris: A Drama of Fate (1923)

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; detsember 14, 2013.

3 kommentaari to “Charlie Chaplini filmid osa 1: The Kid (1921)”

  1. Väga tore on see blogi! Meenutas ühtlasi, et tuleks ka jätkata Chaplini filmidega, hakkasin olulisemaid mõne aja eest kronoloogilises järjekorras vaatama.

    • Tänud! Chaplin on üks mu suuremaid pimekohti filmiajaloos ning kuna ma mõnevõrra hiljuti leidsin enda jaoks Buster Keatoni, kelle filmidesse ma koheselt ka armusin, siis oli paras aeg vaadata, kuidas Chaplin võrdluses tundub.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: