Charlie Chaplini filmid osa 3: The Gold Rush (1925)

A day without a laugh is a wasted day.

goldrush

 

Pärast Chaplini ebapopulaarset katsetust tõsise draamaga, oli aeg anda publikule seda, mida ta tahtis ehk järjekordset romantilis-koomilist Hulkuri seiklust ning Kullapalavik oli kahtlemata tema seni suurim seiklus.

Esmase impulsi teha film, mille tegevus leiab aset 1896-99. aasta suure Klondike kullapalaviku ajal, tuli talle nähes fotot, kus katkematu reana kulgev kuldse õnne otsijate rivi matkab üle mäeaheliku, trotsides külma, nälga ning halastamatut konkurentsi. Selle pildi rekonstrueerib Chaplin ka Kullapalaviku muljetavaldavates avakaadrites 600 statisti kaasabil, kes palgati ümberkaudsetest piirkondadest. Chaplini Hulkur on üks kümnetest tuhandedest lootusrikastest õnneküttidest, kuigi tema puhul paistab rännak olevat eesmärk omaette, sest kulda ta terve filmi jooksul eriti aktiivselt just ei otsi. Õnne leiab ta aga hoopiski ootamatust, mittemateriaalsest kohast.

See poleks Hulkuri film, kui esile ei kerkiks mingi armastusliin. Sedapuhku on selleks esmapilgul pinnapealse elunautlejana näiv kaunis Georgia (Georgia Hale), keda algselt pidi mängima Chaplini tolleaegne pruut Lita Grey (kes mängis pisiosa The Kid ‘is), kuid tolle raseduse tõttu läks roll Hale’ile. Väikese kõrvalepõikena tuleb tunnustada Chaplini kõikjale jõudvat energiat. Olles seotud Grey’ga pidas Chaplin Kullapalaviku filmimise ajal afääri ka Hale’iga. Filmi väljatuleku ajaks oli see läbi saanud ning läbi oli saamas ka Chaplini põgus abielu Grey’ga, kellega neil oli kokku kaks poega. Püsimatu iseloomuga nii kaamera juures kui ka eraelus, oli Chaplin oma elu jooksul abielus neli korda. Lapsi oli tal kokku 11. Erakordne produktiivsus tõepoolest (hämmastava kokkulangevusena on tema täispikkade filmide arvuks samuti 11).

goldrush2

Chaplin rabab siin filmis mitmes rollis.

Romantiline liin annab filmile südamliku dramaatilise keskme, samuti on see mitme päris humoorika stseeni initsiaatoriks (nagu näiteks Hulkuri püüd lume rookimisega Georgia’le mõeldud vana aasta lõpu õhtusöögi jaoks raha teenida, kühveldades lund ühe ukse eest teise ette, luues endale seega ise vajalikku tööd juurde). Siin näikse peituvat ilus mõte sellest, kuidas suurim õnn ei peitu kullas vaid inimeste omavahelistes suhetes, kuid lõpus maandub Hulkurile pooljuhuslikult sülle ka hiiglaslik varandus. Tuleb välja, et mõlemad, nii raha kui ka armastus, on päris meeldivad, eriti koos.

Kullapalaviku koomiline tour de force asetseb siiski selles ikoonilises hurtsikus, kus Chaplin koos ühe kaaskannatajaga, keset metsikut lumetormi, varjupaiga leiab. Siin mängitakse läbi filmiajaloo mõned meeldejäävamad ning kollektiivses mälus kestvamad sketšid. Kui paluda inimesel, kes pole ühtegi Chaplini filmi terviklikult näinud, öelda mõni tema number, siis suure tõenäosusega tuleks sealt vastuseks näiteks kinga söömine, või saiakeste tants.

Filmi kõige pingelisem hetk ning koht, kus muidu kahe jalaga maa peal olev Chaplin läheb kõige pöörasemaks (võiks öelda isegi, et multikalikuks), on stseen, kus tormituuled on puhunud selle hurtsiku kuristiku äärele. Loomulikult on Hulkur ning tema kaaslane Big Jim McKay kogu selle aja õndsat ning segamatut und maganud. See pikaldane protsess, kus nad saavad vaikselt aru, et nende elu kõigub sõna otseses mõttes kuristiku äärel ning sellele järgnev päästeoperatsioon on tõeline koomika meistriklass ja filmi kõrghetk.

goldrush1

Kalju äärel kõikuva maja makett. Miniatuure on filmis kasutatud päris mitmes kohas.

Korrates seda igivana tõdemust, et koomika ja traagika käivad käsikäes, siis tuleb öelda, et mitu Kullapalaviku kõige kuulsamat stseeni omab päris süngeid päriselulisi inspiratsioone. Peale eespool nimetatud foto, oli Chaplinile oluliseks tõukeks ka lood 19. sajandi keskel Ameerikas idast läände liikunud emigrantide hulkadest, kes tahtsid asustada California ja Oregoni osariigid ehk metsiku lääne. Üks lugu aga eelkõige – Donneri salgast, mille 87 liiget pidid 1846-7. aasta vahelise talve veetma lumevangis Sierra Nevada mäestikus. Neist 48 jõudsid sealt elusalt tagasi ning levisid jutud erinevate ellujääjate poolt, et suures näljas pöörduti ka kannibalismi juurde. Lisaks oli ka seik, kus söödi oma kulunud mokassiine.

Chaplin on pööranud tõelise traagika kõrgeks komöödiaks. Jalanõudega maiustamist (filmis olid need tehtud lagritsast) sai enne juba mainitud ning kannibalism on samuti filmis sees, kui Big Jim McKay kujutab Hulkurit ette inimsuuruse kanana ning proovib teda maha nottida. Õieti pole neid igihaljaid sketše inspireerinud sündmustes ju midagi vähimalgi määral naljakat, kuid Chaplin on neist teinud komöödia klassika. Sündsusetu ning tülgastav võib-olla, kuid mida maailmal rohkem on vaja – kas sünget taaslavastust inimajaloo ühest jäledamast peatükist või heatahtlikku ning armastusväärset Hulkurit serveerimas oma saabast kui gurmeekunsti tippsaavutust.

 

 

♦♦♦♦

 

Järgmine film: The Circus (1928)

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; detsember 31, 2013.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: