Charlie Chaplini filmid osa 4: The Circus (1928)

It isn’t the ups and downs that make life difficult; it’s the jerks.

the_circus

 

Chaplin püüdis suurema osa oma elust unustada ära filmi Tsirkus olemasolu. See on tema filmidest ainuke, mida ta oma mahukas, 500 leheküljelises autobiograafias (mis ilmus aastal 1964) kordagi ei maini. Mõistagi ei peitu sellise eitamise põhjused filmis endas, loos politsei eest põgenevast Hulkurist, kes kogemata kombel tormab sisse käimasolevale tsirkuse etendusele ning muutub talle endale arusaamatult koheselt show tõmbenumbriks.

Põhjused peituvad selles, mis toimus Tsirkuse filmimisega paralleelselt Chaplini tormilises isiklikus elus. Tal oli käsil tuline ning ebameeldiv lahutusprotsess Lita Greyst ning kuna Chaplin oli tolle aja Hollywoodi üks tuntumaid staare (kui mitte kõige tuntum), sai sellest protsessist kiiresti üleriigiline kõneaine. Grey ning tema advokaadid ei andnud Chaplinile armu ning samuti ei andnud armu talle ka avalikkus kuna ajakirjandusse oli lekkinud Grey kohtu avaldus, kus ta maalib Chaplinist üpris ebameeldiva pildi. Chaplin pidi selle tõttu Tsirkuse filmimise ka mitmeks kuuks peatama, olles isegi sunnitud smuugeldama juba filmitud materjali teise kohta kuna advokaadid tahtsid neid konfiskeerida.

Kogu see draama lõppes tolle aja Ameerika kohta enneolematu 600 000 dollarilise kohtulahendiga, millega Chaplin nõustus, et see kurnav lahing võimalikult kiiresti lõpetada. Kõik see viis armastusväärse Hulkuri ka närvivapustuseni.

Halb karma eraelust kandus üle ka filmi produktsiooni. Filmi valmimist lükkas edasi näiteks ulatuslik põleng,  milles hävis filmi põhiline tsirkusetelgi võtteplats. Tsirkuse kulminatsiooni ning kindlasti kõige meeldejäävama stseeni, Hulkur kõndimas mitme meetri kõrgusel köiel segatuna talle otsa ronivate väikeste pärdikute poolt, pidi otsast peale uuesti filmima (ning kuna Chaplin tuntud perfektsionistina tegi sellest oma 200 duublit, siis oli see paras ettevõtmine), sest filmilint hävis laboris kasutuskõlbmatuks. Chaplini enda arvamuse kohaselt ei olnud uus materjal pooltki nii hea kui oli seda olnud hävinud.

the_circus3

Chaplin istumas keset värskelt maha põlenud võtteplatsi rususid.

Tsirkus on Chaplini filmidest üks vähem räägituimaid ning teataval määral ka põhjusega. See on meeldiv, kuid mitte eriti meeldejääv vaatamine, eriti võrreldes tema sellele eelnenud Kullapalavikuga, mis kuulub kindlalt komöödia kullavaramusse. Siin on Chaplini filmidele tüüpiline melodramaatiline armastuse kolmnurk, kus tsirkuse omanikust isa poolt halvasti koheldud noore akrobaadi (Merna Kennedy) südame eest võitlevad nii Hulkur kui ka tsirkuse programmi värske lisandus, noor ja nägus köielkõndija Rex (Harry Crocker). See sentimentaalne kese mõjub liialt kunstlikuna, et tekitada mingeid siiraid tundeid.

Naljade poolest on küll päris häid momente (nagu näljane Hulkur varastamas beebilt süüa filmi alguses), kuid peale lõpus aset leidva pöörase köielkõnni, ei paista ükski stseen teistest eriti välja. Köielkõnni kõrval on ehk Tsirkuse eredaim hetk stseen, kus Hulkur jääb lõvipuuri kinni, mille tarbeks pani Chaplin end tõesti ihuüksi ehtsa lõviga vastakuti, mistõttu ei pruugi tema näos väljenduv hirm sugugi mitte näitlemine olla. Pisut vähendas minu naudingut sellest lõvi ise, kes paistis ikka väga kondine olevat. Loomakaitsjatest ei oldud tollel ajal veel nähtavasti eriti kuuldud.

Vaatamata kõikidele lugematutele probleemidele, mis saatsid filmi valmimist varjuna, õnnestus Chaplinil siiski sellest võitjana välja tulla. Film oli ülimalt populaarne nii publiku kui ka kriitikute ringis ning ajaloo kõige esimesel Ameerika filmiauhindade ehk Oscarite jagamisel aastal 1929 anti Chaplinile Tsirkuse eest ka eriauhind – for versatility and genius in acting, writing, directing and producing The Circus (kuna Chaplin tegi kõike ise, siis miks hakata iga kategooria eest eraldi kujukest andma, kui saaks anda ühe, mis oleks nö. all in one).

Teatud mõttes võib Tsirkust nimetada Chaplini viimaseks puhtaks tummfilmiks, kuigi kui ta lõpuks 1969. aastal naasis filmi juurde, mis seostus talle oma elu ühe süngeima perioodiga, kirjutas ta lisaks uuele muusikale ka algustiitrite taustaks ühe laulu, mida ta 80. aastasena ka ise sisse laulis. Aasta varem välja tulnud Jazzi laulja, oli endaga toonud kaasa tõelise helirevolutsiooni, mille vastu Chaplin küll tõrkus kogu oma jõuga, kuid sellegipoolest sisaldavad tema kaks järgmist (ja ka viimast) tummfilmi olulisi kompromisse seoses heliga.

 

 

♦♦◊◊

 

Järgmine film: City Lights (1931)

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; jaanuar 15, 2014.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: