Charlie Chaplini filmid osa 5: City Lights (1931)

I don’t want perfection of detail in the acting. I’d hate a picture that was perfect, it would seem machine made. I want the human touch, so that you love the picture for its imperfections.

city lights

 

A comedy romance in pantomime

Sellise mõneti kummalise määratlusega algab Chaplini City Lights, tema esimene tummfilm juba täie hooga filmimaailma vallutanud helifilmi ajastul. Eelkõige ongi see loosung kangekaelne vastuseis meediumile, mille suhtes Chaplin oli algusest peale vaenulik olnud. Kellele on vaja heli; mulle piisab ainult Hulkuri kostüümist ning iseenda väljendusrikkusest ning ma suudan panna publiku nii naerma kui nutma, tihti isegi samas stseenis (mäletatavasti oli Chaplini esimese mängufilmi The Kid alguses avaldus –  A picture with a smile and perhaps, a tear). Ja seda ta suutiski. City Lights oli meeletult populaarne nii publiku kui kriitikute hulgas, ja seda isegi ilma, et Hulkur oleks pidanud ühtki sõna lausuma.

Filmi esimene stseen on samuti ilmselge nöök talkie’de pihta. Chaplini filmide esimesed sõnad lausub pidulikul antiik stiilis kujude ansambli avamisel kohalik eliit, kuid nende kõne osutub arusaamatuks piuksumiseks ning loomulikult tuleb riide eemaldamisel nähtavale Hulkur, kes magab ühe kuju käte vahel õndsat und. See on nali, mis on kindlasti ajale jalgu jäänud, kuid omaaegsele publikule läks see kindlasti vägagi peale. Sõnad on siinkohal naeruvääristamise objektiks, millele järgneb Hulkuri üks meeldejäävamaid sisenemisi, kui ta püüab marmorist mõõga otsas rippudes Ameerika hümnile au anda. Uue kuju pidulik avamine (helifilm) ning kes põikpäiselt rikub kogu ilusa pildi, kui räbalatesse riietunud Hulkur.

Tulge naljade, jääge liigutuspisarate pärast võiks öelda kuna City Lights’i peetakse laialdaselt Chaplini kõige õnnestunumaks huumori ja südame koosluseks. Hulkuri vaimukad äpardused ning hetkelised võidud on Chaplinile omase paatosega sedavõrd kokku põimitud, et see loob teose, mis suudab panna vaataja läbi härduspisarate samaaegselt ka naerma. See on muidugi, kui antud vaataja suudab end lasta kaasa tõmmata Hulkuri ning pimeda lillemüüja vahel tärkavast (!) sümpaatiast, mis filmi lõpuks loomulikult kujuneb armastuseks.

Mainitud sümbioosi kõige paremaks näiteks on ehk Hulkuri ning lillemüüja esimese kohtumise stseen, mida võeti üles isegi paadunud perfektsionistina tuntud Chaplini puhul rekordilised 342 korda filmi samavõrd rekordilise enam kui kolme aastase võtteperioodi jooksul (ja seda stseeni jaoks, mis kestab umbes 3 minutit).

Peamine põhjus, miks Chaplin niivõrd palju võtteid tegi, seisnes asjaolus, et lilletüdruk pidi Hulkurit pidama eksikombel rikkuriks ning kuna ta oli pime, siis maadles Chaplin tükk aega õige lahenduse leidmiseks, mis oleks võimalikult usutav. Ei saa öelda, et lahend, milleni ta lõpuks jõudis, väga orgaaniline oleks, aga see toimib ning selle stseeni näol on tegemist filmi emotsionaalselt kõige liigutavama hetkega, milleni nende kahe hilisemad stseenid, ka. filmi kuulus ja palju kiidetud lõpp, kahjuks ei küündi. Seda peamiselt Chaplinile omase pateetilisuse liiga paksult peale määrimise tõttu (muidugi saab tüdruk loo lõpuks ka nägijaks tänu mingile maagilisele operatsioonile).

City Lights sisaldab mõningaid Chaplini parimaid koomilisi etteasteid. Heli tuleb mängu veel ühe nalja juures ning seda märksa nauditavamalt kui eelpool kirjeldatud filmi avastseenis. Ühe miljonäri suurejoonelisel bakhanaalil õnnestub Hulkuril kuidagi vile alla neelata ning luksudes tahtmatult vilistades rikub ta nii õhtu muusikalise etteaste kui kutsub ka enda juurde kõik ümbruskonna koerad.

Filmi eredaimate hetkede hulka kuulub ka näiteks võrratu õhtusöögi stseen koos mainitud miljonäriga, kelle joobnud peaga enesetapukatse Hulkur nurjab. Peale seda peab too Hulkurit oma parimaks semuks, vähemalt senikaua kuni saabub järjekordne kainestav hommik. Õigustatult on aga selle Chaplini filmi kõige kuulsam nali isevärki poksi matš, milles Hulkur end äkki leiab tahtes kiiresti raha koguda, et tasuda pimeda lillemüüja operatsiooni eest. Chaplini koreograafia on siin tõeliselt muljetavaldav. Iga liigutus on täpselt välja mõõdetud ning kõik osatäitjad, ka. Chaplin ise, teostavad neid liigutusi veatu täpsusega. Poksi matši asemel võiks seda rohkem nimetada koomiliseks balletiks, mille muljet võimendab ka Chaplini enda loodud muusikaline taust.

City Lights oli nii mõneski mõttes Chaplini Hulkuri tegelaskuju kulminatsioon, mille poole ta alates selle ikoonilise tegelase esmaesitlusest aastal 1914 (Kid Auto Races at Venice), oli vaikselt liikunud. Alguses polnud Hulkur muud kui see kaabu, jalutuskepp ning legendaarseks saanud kõnnak. Siin on temast saanud täisvereline inimesetüüp, kelle muretu ning tihti ebaõnnestumistele aldis kuju, kes siiski lähtub alati heasoovlikest eesmärkidest, oli (ja on siiani) vaatajatele nähtavasti äärmiselt vajalik. Eriti omaaegsele publikule, sest tuli ju see film välja Suure Depressiooni ajal.

Heli tulek oli aga määranud selle armastusväärse Hulkuri jäädavalt külgtuledesse eemalseisjaks, vaatamata tema ettevõtmisi endiselt saatnud tohutule edule. Ainult korra veel tõi Chaplin selle ajatu tegelase kinoekraanidele.

 

♦♦♦◊

 

Järgmine film: Modern Times (1936)

 

city lights4

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; veebruar 10, 2014.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: