Charlie Chaplini filmid osa 6: Modern Times (1936)

I had no idea of the character. But the moment I was dressed, the clothes and the make-up made me feel the person he was. I began to know him, and by the time I walked onto the stage he was fully born.

modern times1

Ajaks kui Chaplini Moodsad ajad välja tuli, oli helifilm juba pea kümme aastat oma võidukäiku teinud. City Lights (1931), tema viimane film, oli samuti olnud väljakutsuvalt tumm, kuid sellest oli möödas pikad viis aastat ning asetses see ikkagi võrdlemisi lähedal heli tulekule. Oli iseenesestmõistetav eeldus, et Chaplini järgmine film tuleb juba täieõiguslik talkie. Kes oleks nii hull, et tulla välja tummfilmiga aastal 1936.

Chaplin oli nähtavasti sama meelt või siis andnud järgi välisele survele, sest Moodsad ajad pidigi märkima tema esimest helifilmi. Filmi, kus Hulkur viimaks oma esimesed sõnad ekraanil lausub. Kuigi see viimane läks tõesti täide, ei saanud sellest Chaplini esimene helifilm, vaid hoopis tema hüvastijätt tummfilmiga ning ühtlasi ka Hulkuriga, läbi kelle oli Chaplin saavutanud omas ajas ennekuulmatu tuntuse, mis püsib vankumatuna tänaseni.

Chester Conklin and Charles Chaplin in a scene from MODERN TIMES, 1936.

Inimene jäänud hammasrataste vahele, otseselt.

Chaplin isegi kirjutas täieliku dialoogiga stsenaariumi ning filmis sellega proovistseene, kuid ei jäänud filmituga rahule. Ta pidas endiselt helifilmi millekski madalamaks, eriti mis puudutas koomikat – I have measured it, gauged it, studied. I have been able to establish exact principles to govern its reactions on audiences. It has a certain pace and tempo. Dialogue, to my way of thinking, always slows action, because action must wait on words. Hulkuri tegelaskuju sündis tummana ning pidi ka jääma sellesse ajastusse, mille filmimaailm nüüd lõplikult oli maha jätnud. Selles uues, oluliselt muutunud maailmas ei olnud talle enam kohta ning Chaplin mõistis seda. Aeg oli anda sellele kustumatule tegelasele mälestusväärne lahkumisetendus.

Kui varasemalt on Hulkur pidanud vastakuti seisma muuhulgas looduse stiihiatega (The Gold Rush) ja suurlinna kõrgseltskonnaga (City Lights), siis seekord on tema ning kogu proletariaadi vastaseks masinad, mis on võtnud suurtootmises võimu. Inimene on taandatud mutrikeseks masinavärgis – metafoor, mis läbib tervet filmi esimest poolt, kus Hulkur töötab konveieril tehases, tehes muudkui ühte ja sedasama üksluist liigutust põrguliku tempoga edasi liikuval lindil. Siit pärinevad ka kujutised, millega Moodsaid aegu peamiselt identifitseeritakse. Üks ikoonilisemaid on kindlasti hetk, kui konveier Hulkuri sõna otseses mõttes alla neelab ning ta mööda selle hammasratastest sisikonda ringi liugleb.

See poleks Chaplini film, kui Hulkuri tee ei ristuks mingil hetkel kauni, hädas oleva tütarlapsega. Siin on selleks vaesest töölisperest pärit tänavatüdruk (Paulette Goddard), keda me esimest korda näeme varastamas banaane ning jagamas neid laiali ümbruskonna lastele ning ka oma perekonna liikmetele, ka. töötule isale, kes paistab olevat pere ainus toitja. Suure depressiooni järelmõjud on teravalt tuntavad läbi terve filmi. See on kahtlemata Chaplini seni kõige poliitilisem ja ühiskonnakriitilisem film. Pea kõik naljad ja situatsioonid tulenevad otseselt tolleaegsest rusuvast olukorrast, millest paradoksaalsel kombel on Chaplinil õnnestunud ammutada inspiratsiooni oma mõnede leidlikumate naljade jaoks. Üks eredamaid näiteid on kindlasti stseen, kus Hulkur korjab üles veoautolt maha kukkunud punase lipu ning seda lehvitades üritab juhile järgi joosta ja märku anda juhtunust. Tulemuseks on flöödimängija ja rottide muinasjutu situatsioon, kus Hulkurit peetakse protestimiitingu initsiatooriks ning õige varsti on tema sabas karjuv rahvamass. Seda stseeni kasutati hiljem 40ndatel nö. asitõendinda, kui Chaplinit süüdistati sümpaatias kommunismi vastu.

Kuigi Moodsad ajad on tummfilm mängib heli selles siiski olulist rolli. Nii nagu tema eelmises filmis City Lights, võib ka siit lugeda sellest, kuidas heli on kasutatud välja Chaplini enda kommentaari helifilmi kohta. Seotuna filmi kriitikaga tööstuse järjest suureneva mehhaniseerimisega, kostub heli ainult läbi masinate, näiteks läbi suure teleriekraani näevad ja kuulevad tehase töölised direktori korraldusi. Vaatamata sellele, et kogu filmitööstus oli entusiasmiga tervitanud heli tulekut ja selle võimalusi, ei olnud Chaplin kitsi oma negatiivse suhtumise väljendamisel. Kui ka viimaks Hulkur ütleb oma esimesed sõnad laulu näol, on needki arusaamatus pudi itaalia keeles ning ainult läbi Chaplini väljendusrikka pantomiimi võib aimata, millest antud laul räägib. Isegi muusikanumbris on heli muudetud Chaplini poolt teisejärguliseks.

Vaatamata Chaplini instinktidele teadis ta siiski, et heli on filmide tulevik ning teda vaevas hirmutunne jääda ajale jalgu – I was obsessed by a depressing fear of being old-fashioned. Samuti teadis ta, et edasi minekuks peab ta maha jätma Hulkuri tegelaskuju, kelle nahas ta oli ekraanidel seigelnud üle 20 aasta. Seega lõpeb Moodsad ajad Chaplini filmidele omaseks saanud pildiga – Hulkur astumas oma tuttava kõnnakuga ebaselge tuleviku poole. Kuid seekord ei astu ta üksinda. Tema kõrval on endiselt see tänavatüdruk, kellele ta ütleb enne teele asumist julgustavad sõnad pea püsti hoida ja naeratada, mis ka ei tuleks. Hulkuril oli senini õnnestunud omaenda nõu järgida läbi lugematute lühifilmide ning viie mängufilmi ning usutavasti saabki ta ka edaspidi hakkama, kuhu iganes tee teda ka ei vii.

 

♦♦♦♦

 

 

Chaplin

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; aprill 19, 2014.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: