Viridiana (1961)

Rež. Luis Buñuel

Viridiana-323318876-large

Luis Buñueli (1900 – 1983) Viridiana on üks neetult riukalik film. Pärast Hispaania kodusõja (1936–1939) lõppu ja diktaator Francisco Franco võimuletulekut emigreerus Buñuel esmalt Ameerikasse ning seejärel Mehhikosse (võttes aastal 1949 ka ametlikult Mehhiko kodakondsuse). Väljaspool kodumaad (peamiselt Mehhikos ja Prantsusmaal) filmis ta suurema osa oma kõige tuntumatest teostest (ka. The Exterminating AngelDiary of a ChambermaidBelle de Jour ja The Discreet Charm of the Bourgeoisie). Kuuekümndedate hakul aga kutsus grupp noori Hispaania filmitegijaid rahvusvahelist edu nautiva vanameistri tagasi, et pakkuda talle võimalust oma andeid kodumaal uuesti rakendada. Pikka aega külmi suhteid hoidnud Franco režiim tervitas samuti oma sardoonilise maailmavaate poolest tuntud režissööri tagasi. Jällenägemisrõõm jäi aga üürikeseks. Pärast filmi valmimist ning Cannes’is kuldse palmioksa võitmist keelas Hispaania valitsus filmi näitamise ning Vatikan kurikuulsalt mõistis filmi samuti hukka süüdistades seda jumalateotuses. Buñuel lahkus taas Hispaaniast (seekord jäädavalt), ma usun, rahulolev naeratus näol. Mida muud olid võimud oodanud filmitegijalt, kes oma esimeses filmis (koostöös Salvador Daliga 1929. aastal valminud Andaluusia koeras) lõikas mälestusväärselt naise silma habemenoaga pooleks.

Kompromissitu oma nägemustes, ei ole Buñuel oma loominguga kaotanud võimet vaatajat seniajani vapustada. Nii nagu mainitud silma lahtilõikamine paneb endiselt sisikonna pöörlema, on ka Viridiana oma inimloomuse ja ühiskonna kujutuses endistviisi (lõbusalt) šokeeriv, ka pool sajandit hiljem.

Buñuel ei lao kohe alguses oma kaarte lauale, kuigi pidev fetišistlik tähelepanu jalgadele paneb pisut kulme kerkitama (see motiiv tuleb hiljem ka hulga pikantsemalt mängu). Pigem jätab filmi esimene pool mulje aeglasevõitu moraalidraamast, kus noor nunn Viridiana külastab enne lõpliku vande andmist oma erakliku onu, kes on naise ainus elusolev sugulane. Ta teeb seda vastumeelselt ning nõustub alles abtissi tungiva palumise järel selle reisi ette võtma. Mõistagi on sellel otsusel, noore ja naiivsevõitu naise tulevast jumalasulase ametit silmas pidades, drastilised tagajärjed. Pisut meenutab see eelmisel aastal laialdast tunnustust pälvinud Poola filmi Ida, kuid erinevalt Pawlikowski filmist, mis läks tõsist ja mõtlikku rada, kaldub Buñuel Viridiana teises pooles kindlameelselt rajalt kõrvale, mustast huumorist läbi imbunud absurdi ja groteski suunas. Buñuel on usu, kui institutsiooni ja inimloomuse suhtes üldisemalt, hulga küünilisem, kui seda on Poola režissöör.

viridiana-2

Film hakkab vaikselt, aga kindlalt ära pöörama siis, kui tulevad ilmsiks Viridiana onu järjest kummalisemad soovid ja kinnisideed, mida värske nunn oma heatahtliku loomuse tõttu koheselt maha ei tee, vaid läheb esialgu nendega isegi kaasa. Tuleb välja, et Viridiana sarnaneb märkimisväärselt onu lahkunud abikaasaga (kes suri loomulikku surma nende pulmaööl). Järjest kummalisemad soovid panevad naise, aga lõpuks ei ütlema ning see omakorda viib onu meeleheitlike meetmeteni, ka. naise uimastamise ja potentsiaalse vägistamiseni. Vaatamata väljapressimistele, et naist oma katuse alla elama saada, lahkub Viridiana siiski lõpuks kloostrisse. Sinna ta muidugi ei jõua, sest kuuldes onu enesetapust, pöördub naine tema mõisasse tagasi. Ja siit alates hakkab Buñuel alles tõeliselt lõbutsema.

Motiveerituna osaliselt oma süütundest onu surmas, otsustab Viridiana teha kloostriga lõpparve ning avada onu mõisas varjupaiga vaestele ja õnnetutele, et pakkuda neilegi tükikest inimlikku soojust. Tema väljavalitud kaleidoskoopilisse klientuuri kuuluvad pime naistemees, väikelastega prostituut, pidalitõbine, kerjus, sant, kuri kääbus jmt. Ükskõik millise teise režissööri puhul tunduks lugu kalduvat sentimentaalseks moraaliks inimliku läheduse tugevusest ja kokkuhoidmise väärtustest. kuid Buñueli pole kunagi liigses sentimentaalsuses süüdistatud. Selle asemel kerkib pinnale terav ühiskonnakriitika mitte niivõrd meie suutmatusest/tahtmatusest aidata meist vaesemaid ja väetimaid, vaid ühiskonna naiivsetest ja iganenud arusaamadest, kuidas sellele probleemile lähenetakse. Filmi vaadates ei teki muljet nagu Buñuel kuidagiviisi naeruvääristaks Viridiana ettevõtmist. Pigem pilkab ta tema naiivset vaadet, et need ühiskonna heidikud vajavad ainult natukene inimlikku soojust, mis juhiks nad heale järjele tagasi. See mõte ei võta aga arvesse põhilist inimloomust, eriti sellist, mis on karastunud elu põhjakihtides, kus lahkus ja vastutulelikkus on nõrkuse märgiks ning nende väljanäitamine muudab su heaks märklauaks, keda ärakasutada. Üks kerjus isegi keeldub mõisasse elama tulemisest, sest tal on kõrini Viridiana vagadusest ja headusest (see ei takista tal loomulikult enne lahkumist raha küsida).

still-of-silvia-pinal-in-viridiana-(1961)

Värsked mõisaelanikud kerkitavad hämmeldunult kulme, kui neilt palutakse oma võimete piires mõisatöödel kaasa aidata. Nad kipuvad teineteisega pidevalt tülitsema ning eraldavad enda grupist pidalitõbise, kuigi tegelikkuses on tal lihtsalt veenilaiendid. Kõik kulmineerub aga ühel õhtupoolikul, kui kogu pererahvas on sõitnud ära linna ning omapead jäetud vandersellid otsustavad vaatamata keelamisest korraldada mõisa uhketes ruumides tõelise pidusöögi (kes see ikka märkab kahe lamba kadumist).

Pidusöök muutub õhtu edenedes tõeliseks bakhanaaliks ning Buñuel ei hoia end seda kujutades tagasi. Jäetud ilma kontrollita tulevad ilmsiks inimloomuse kõige barbaarsemad tendentsid. Viridiana oli seni suutnud oma kindlameelse heatahtlikusega neid vaos hoida, kuid mida kauem inimene oma instinkte alla surub seda jõhkramalt tulevad need hiljem esile.

Filmil on ka läbiv organiseeritud religiooni vastane joon, mis tuleb vaimustavalt groteskselt esile Viridiana ehk kõige kuulsamas kaadris, kus asotsiaalsed peolised taasetendavad Da Vinci Püha õhtusöömaaja. Sama häbitu on ka üks varasem montaaž, kus Viridiana eeskujul loetakse pühalikult palvust, mille hardust katkestavad pidevad kaadrid mõisa ümber teostatavatest (väga lärmakatest) ehitustöödest. Ütleme nii, et Vatikan ei reageerinud päris üle selle filmi hukka mõistmisega.

The notorious Last Supper sequence in Luis Buñuel's VIRIDIANA.  Credit: Janus Films.  Playing 4/24 - 4/30.

Viridiana on küll sünge ja küüniline oma sõnumilt, kuid mitte kuidagi masendav. On lõbus vaadata, kuidas selle ühiskonna läbilõike moodustavatelt inimestelt langevad järjestikku igasugused maskid, mis peidavad enda taga filtreerimata igatsust oma loom(a/u)likum pool välja lasta. Vaatamata sellele tunneb Buñuel, ma usun, Viridiana püüdlustele kaasa, kuigi näeb selles omajagu silmakirjalikkust ja absurdsust. Seda viimast väljendab režissöör südantlõhestavalt naljakas stseenis, mis võtab tabavalt kokku terve filmi.

♦♦♦◊

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; juuni 5, 2015.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: