Šokktoober 2016

kollaaz

Juba mitmendat aastat olen võtnud selle nii nõidusliku importpüha Halloweeni ajal ette õudusfilmide maratoni. Mida paremat pimedatel õhtutel ikka teha, kui mässida end veel rohkem pimedusse ja õõva. Iga aasta oktoobris on fookuses teatud ajaperioodi õudusžanri paremik, alustades 30ndate Universali ikooniliste koletiste filmidega, 40ndate-50ndate B-kategooria creature feature’itega ning selleks aastaks olin ajas jõudnud 70ndateni. Erinevalt 60ndatest, kus tuli küll välja nii mõnigi absoluutne filmiklassika (Rosemary’s Baby, Repulsion, Night of the Living Dead teiste hulgas) oli valik sellele järgnenud kümnendi hulgast siiski palju külluslikum ja sellevõrra ka raskem. Filmikunst lõkendas sel kümnendil erilise intensiivsusega, uus põlvkond vihaseid noori tegijaid saavutasid oma loomingulise suguküpsuse, nn. Uus Hollywood oli arvestatav jõud. Ei jooksnud kogu see küllusesarv mööda külgi maha ka sellisel madalal žanril nagu õudukas. Mõnes mõttes olid 70ndad periood, kus horror läks massidesse ning saavutas eelnevate kümnenditega võrreldes märkimisväärselt suurema omaksvõtu ja tõsiseltvõetavuse nii publiku kui kõrgelaubaliste kriitikute hulgas. Spielbergi Lõuad (1975) sünnitas blockbusteri teljel pöörleva stuudiosüsteemi ning filmid nagu Carrie, The Exorcist, Halloween saavutasid laialdase kõlapinna peavoolumeedias. Lisaks kvaliteedile sündis ka palju innovatiivset. Black Christmas ja John Carpenteri Halloween sünnitasid omaette slasher-žanri, mis sai tõelise hoo sisse küll järgmisel kümnendil, kui kõikide vähegi aramate luupainajatesse ilmusid Freddy Krueger ja Jason Voorhees.

Muidugi ei sünni õudus tühjalt kohalt, tihti peegeldab see vaat et õõvastavamatki reaalsust. Freudilikult laia puuga analüüsides võib paljude filmide alltekstist lugeda välja märksõnad nagu Vietnam, Watergate, Woodstock ja selle põlvkonna ideaalide ja optimismi põrmustumine. Nagu kõlab tabav tsitaat ühest allolevast filmist – All that blood and violence. I thought you were supposed to be the love generation.

Toongi alljärgnevalt ära lühikese kokkuvõtte sel, 2016ndamal aastal kogetust. Nüüd jääb üle oodata jõule, mis kõigi eelduste kohaselt peaks tulema pisut helgem, kui just mõni maniakaalne jõuluvana akna taga ei luusi.

[Filmid on esitatud paremusjärjestuses. Terve nimekiri on ülevaatlikumalt nähtav ka siin.]

1.The Texas Chain Saw Massacre  (1974)

IMDb

Tuletas oma puhta hirmu ja ärevuse loomise efektiivsusega meelde The Blair Witch Project’it. Filmi vaatamine (parem sõna oleks kogemine) pole väga erinev vasaraga vastu pead saamisest, mida kogevad siin mitmed tegelased. Jõhker.

Look… I got some good barbecue here!

2.The Brood  (1979)

IMDb

Are there really people who want to see reprehensible trash like this? (Roger Ebert’i arvustusest)

Jah. Ja milline võrratu trash see on. Eksivad ka kõige paremad.

Filmi šokeerivat jõudu (mis on iseenesest juba tohutu) võimendab veelgi asjaolu, et Cronenberg ise oli just teinud läbi karmi lahutuse ja kohtuvaidluse lapse hooldusõiguse eest. Selles valguses omab film veel erilist mõju. Kui paljud kujutaksid samast teemast ette filmi, siis oleks see tõenäoliselt midagi Kramer vs. Kramer stiilis. Ainult Cronenberg suudaks oma kogemusest teha midagi taolist. Nagu ta on ka ise öelnud: The Brood is my version of Kramer vs. Kramer, but more realistic.

Thirty seconds after you’re born you have a past and sixty seconds after that you begin to lie to yourself about it.

3.The Wicker Man  (1973)

IMDb

Pigem õudussugemetega folk-muusikal, mis sisaldab mitmeid eri žanre, kuid eirab lihtsat määratlust ühessegi neist. Äraütlemata pentsik religioonide vaheline lahing, mis pöörab ajaloolised jõuvahekorrad pea peale. Paganluse revanš kristluse sajanditepikkuse üleoleku eest. Tõeliselt paeluva vastasseisu ja alltekstiga film, mis on ka pinnapealselt ülinauditav. Seda suuresti tänu muusikale, mis trotsib kategoriseerimist nagu film isegi.

Don’t you see that killing me is not going to bring back your apples?

4.Dawn of the Dead  (1978)

IMDb

Romero värskendab siin pisut oma suhteliselt trööstitut ühiskondlikku satiiri huumoriga, mis teravustab veelgi selgemalt soolikate ja lihasöömise taga peituvat allegooriat. Pool tööd on juba tehtud geniaalse lükkega asetada taaruvad elavad surnud kaubanduskeskuse miljöösse. Ülejäänu kirjutab ennast juba praktiliselt ise. Vähesed on tabanud õudusžanris peituvat satiirilist potentsiaali nii oskuslikult nagu seda Romero siin tegi.

Why do they come here?

– Some kind of instinct. Memory of what they used to do. This was an important place in their lives.

5.Eraserhead  (1977)

IMDb

Öelda, et Lynch’i film on veider, on mõttetu. See läheb pelgast veidrusest kaugemale. See on elulistest hirmudest ja ärevustest kubiseva alateadvuse manifestatsioon. Eraserhead’i ei pea analüüsima, vaid sellega peab leppima.

Lynch’i enda definitsioon on vahest kõige hägusem ja samas täpsem – a dream of dark and troubling things.

Look at my knees! Look at my knees!

6.Don’t Look Now  (1973)

IMDb

Vahetult pärast filmi lõppu olin ma üsna nõutu, mida selle kohta arvata. Midagi sellist ei olnud ma osanud oodata. Ma isegi ei liigitaks seda õudusfilmiks, kuigi siin on omajagu õudsat. Kuid film jääb mõtetesse kummitama, mis on ka mõistetav arvestades, kui suurt rõhku Roeg paneb tegelaste mõtetele ja seal pulbitsevatele assotsiatsioonidele. Kui enamike filmide puhul on montaaži eesmärk olla võimalikult nähtamatu, siis Don’t Look Now puhul on rõhutatud lõikamine loo jutustamise peamine vahend. Ma ei tea, kas filmikoolide montaažiõppes seda õppematerjalina kasutatakse, kuid peaks. Tegemist on Eisensteini montaažiteooria moodsa jätkuga, mis loob nii ajalisi kui kognitiivseid seoseid niivõrd meisterlikult, et sellest saab aru alles pärast filmi lõppu.

Christine is dead. She is dead! Dead! Dead! Dead! Dead! Dead!

7.Black Christmas  (1974)

IMDb

AKA Silent Night, Evil Night
Stranger in the House
Stop Me

Senise maratoni kõige vahetult hirmsam film. Lihtne lugu, mis on igast aspektist ääretult hästi teostatud. Slasher-žanri üks varaseid alguspunkte, mis rakendab suurt osa filmitehnilisest leksikast, mida hilisemad slasherid edukalt kasutavad (sh. Halloween, milleni ma jõuan pisut hiljem).

Did you know that there’s a certain species of turtle that can screw for three days without stopping?

8.The Crazies  (1973)

IMDb

Ehe 70ndate pessimism mässitud Romerole omasesse allegoorilisse süžeesse, kus pealkiri viitab nii valitsuse poolt oma prohmakaid klaarima saadetud sõjaväelastele kui ka hullumeelsus tõppe nakatunud (ja ka mitte-nakatanud) linnaelanikele. Vormiliselt toores nii tehniliselt kui näitlemise poolest (Romero kasutas palju kohalikke elanikke), kuid vahest just tänu sellele ka õõvastavalt usutav ning intensiivne. Oma ajastu õhustiku filtreerimata kapsel.

Sooner or later…

9.Theatre of Blood  (1973)

IMDb

Terve karjääri halbu arvustusi saanud näitleja võtab ükshaaval ette oma kõige teravamad kriitikud ning mõrvab nad üsna loominguliselt jõhkral viisil. Call it poetic justice. Iga kunstniku unelmate stsenaarium.

Väga nauditav, kuigi ei uuri kunagi eriti huvitavalt kriitiku ja kunstniku omavahelist sümbiootilist/parasitistlikku suhet.

Kerge on muidugi aimata, miks Price ise on seda nimetanud oma isiklikuks lemmikfilmiks. Nagu on kirjutanud tema tütar:

When you get to: a) fall in love with your future wife [Coral Browne] in a graveyard; b) electrocute her while playing a gay hairdresser; c) kill off all the critics; d) work with Diana Rigg and so many other great British actors; and e) recite Shakespearean verse while doing all of the above—how could it not be one of my father’s favorite films?

—–

Critics are likely to make enemies, inspector. You can call it an occupational hazard.

10.Invasion of the Body Snatchers  (1978)

IMDb

Originaali punaste hirm on asendunud millegi märksa sotsioloogilisemaga – suurlinna elanike anonüümne apaatia. Kaufman loob mõjuvalt järjest klaustrofoobsemaks muutuva paranoia õhustiku ning efektid on muljetavaldavalt vastikud. Film on väga hea, kuid suure tõenäosusega mäletan ma sellest aasta pärast vaid seda koera ning erakordset lõppu.

There’s no need for hate now. Or love.

11.Who Can Kill a Child?  (1976)

IMDb

Režissöör Narciso Ibáñez Serrador raputab vaataja emotsionaalselt läbi juba enne, kui film alatagi jõuab näidates kroonikakaadreid jõledustest, mis on toime pandud läbi 20. sajandi (holokaust, Vietnam…), keskendudes nende sündmuste lastest ohvritele kui kõige süütumatele kannatajatele. Kogu järgnev film on otsekui kättemaks, kus jõuvahekorrad on ümberpööratud ning lapsed on vägivallaahela tipus.

“Vägivaldne maailm sünnitab vägivaldseid järglasi” ei ole kuidagi uudne sõnum – juba ajal, kui see film tehti -, kuid siin on see sõnum edastatud märkimisvärselt lõikava jõulisusega.

12.The Last House on the Left  (1972)

IMDb

Craven püüab liiga tihti pehmendada oma stsenaariumi sadistlikke hoope, tuues sisse koomiliselt juhmi politseipaari, kes püüab kahe teismelise tüdruku kadumist lahendada. Stseen vägivaldsest alandamisest ning jõhkrast mõrvast vaheldub bennihilliliku muusika saatel Smokey and the Bandit stiilis äparduvate politseinikega. Ilma nende kõrvalepõigeteta oleks film küll raskemini seeditav (võib-olla Craven seda pelgaski), kuid palju efektiivsem. See sisaldab stseene, mida oma jõhkruses on võimatu peast välja saada ning ega filmil mingit suuremat point’i teha polegi, kui näidata kuivõrd lähedal üksteisele asuvad igapäevane inimlikkus ja verejanuline sadism ning mis juhtub, kui üks satub juhuslikult teisele poole.

All that blood and violence. I thought you were supposed to be the love generation.

13.Zombie  (1979)

IMDb

Rohkem I Walked with a Zombie kui Romero versioon kõndivatest surnutest. Lugu on kõrvaline, põhiatraktsiooniks on siin siiski hämmastavalt realistlikult kujutatud kõdunevad zombid ning verdtarretavad efektid (kuigi mitte midagi sellist, et oksekott ära kuluks ). Selles vallas annab Romerole kindlasti silmad ette, kuid muus osas mitte midagi erilist. Pool tärni juurde zombi vs hai eest.

Filmi ametlik pealkiri Itaalias oli Zombi 2, kuigi see pole järg ühelegi filmile. Kuna Romero Dawn of the Dead oli Itaalias meeletult edukas, otsustasid produtsendid sellest kasu lõigata ning reklaamisid seda kui tolle filmi omamoodi järge.

14.Tales from the Crypt  (1972)

IMDb

Viiest kolm on taolise antoloogia kohta päris hea tulemus. Lõpeb eriti õõvastavalt rahuldaval noodil (mitte raamjutu, mis on okei, vaid viimase loo – Blind Alleys – lõpp).

You were cruel and mean right from the start, now you can truly say you have no… heart.

15.The Shout  (1978)

IMDb

Tõeliselt müstiline film, mida kirjeldada on üpris kerge, kuid mõtestada pea võimatu. Müstitsism mängib filmis ka olulist rolli. Mees kutsub ennast ise külla rahulikku külaelu idülli nautiva paari juurde ning hakkab tasapisi oma salapäraste võimetega nende elu segi paiskama. Loo detailsem kirjeldus kõlaks hullumeelse sonimisena (mis on ka sõna otseses mõttes tõsi, kuna filmi jutustajaks on sertifitseeritud hull), kuigi kõik sündmused on loogiliselt hõlpsasti jälgitavad. Filmi lõppedes on aga valdavaks tundeks hämmeldus, mis on nii frustreeriv, kui ka omamoodi paeluv.

Omaette kunstiteos on filmi plakat, mis annab selle atmosfääri erakordselt tabavalt edasi.

If I shouted for you now, you would die.

16.Suspiria  (1977)

IMDb

Minu esimene Argento ning kui see on tema karjääri tipp, siis läheb mul tema teiste filmidega päris raskeks. Selle jätkuks olgu kohe öeldud, et film näeb suurepärane välja. Sama saab öelda ka filmi äärmiselt meeleolukalt dissonantse Goblini heliriba kohta. Pärast esimest mõrva filmi alguses oli mul karp sõna otseses mõttes lahti. Niivõrd julgelt ekstravagantne ning lausa ooperlik oli kogu see valgusmäng. Sama saab öelda kõigi filmi mõrva setpiece’ide kohta. Kuid loojutustamise oskused jäävad Argentol visuaalsetest kaugele, kaugele maha. Ainuke präänik, mis aitas filmi lõpuni vaadata, oligi ootus järgmise mõrva ees. Tahaks öelda, et lugu polegi siin tähtis ning on kõigest ettekääne lavastada suurejoonelisi õudusepisoode, kuid ma ei saa seda öelda, sest lugu kui selline võtab liiga palju aega filmi pikkusest endale.

Susie, do you know anything about… witches?

17.Magic  (1978)

IMDb

Nii et Richard Attenborough tegi kahe suure mammutprojekti (A Bridge Too Far ja Gandhi) vahel ühe pisikese õuduka, kus Anthony Hopkins mängib kaksikrollis nii häbelikku ja ebakindlat kõhurääkijat kui ka tema poolt kontrollitavat ropu suuga nukku nimega Fats. Ja see on päris hea.

Tänu Hopkinsi pühendunud osatäitmisele ei kaldu film õnneks kunagi camp’i. Isegi lõpu poole, kus tema tegelase skisofreeniline psühholoogia taandub üpris tarbetu armukolmnurga loo ees. Film reedab ka päris andestamatult lõpus Fats’i olemuse, tahtes otsekui samaaegselt jätta ta nii Hopkinsi tegelase haige meele viljaks kui ka maniakaalseks üleloomulikuks olendiks.

Kõik asjaosalised on siiski ülimad professionaalid ning ei lase materjalil kunagi oma käte vahelt jooksu panna, mis oleks vähemkogenud tegijate puhul tõenäoliselt juhtunud. Kuigi Attenborough võttis selle projekti suuresti ette selleks, et finantseerida oma Gandhi‘t, ei näita film seda üldsegi välja. Tal õnnestub üks meisterlik kaader, kus Hopkins’i Corky ja Fats istuvad kõrvuti diivanil ning kaamera liigub vaikselt küljele kuni mõlema profiilid sulanduvad üheks.

Hello everybody! This is Mister Norman Maine! My mother thanks you, my father thanks you, my sister thanks you, and I thank you! You have nothing to fear but fear itself, nothing to give but blood, sweat, and tears, nothing to lose but your change! Here he is boys, here he is world – heeeeeere’s FATS!

18.Piranha  (1978)

IMDb

Lõugade edu laines tehtud päris hea analoog, millel on täiesti oma identiteet. Dante teeb selle kulul ka pisut nalja filmi alguses, kui peategelane mängib Jaws videomängu (“Näete, me pole ainukesed, kes sellest kasu lõikavad”). Kahvatub muidugi Spielbergi teose kõrval, peamiselt kehva tempo tõttu, mis on tingitud liiga paljudest tegevuspaikadest. Siiski, oma madala eelarve kiuste näeb film väga kobe välja ning piraajade efektid mõjuvad piisavalt realistlikult, et mõnda aega veest kaugemale hoida (tõenäoliselt samadel kaalutlustel, mis ajendasid Spielbergi, ei näita Dante kalu kaadris väga kaua, et mitte illusiooni lõhkuda).

The piranhas…

– What about the goddamn piranhas?

They’re eating the guests, sir.

19.House  (1977)

IMDb

Oli halb mõte vaadata seda niivõrd väsinuna nagu ma seda vaadates olin, sest nüüd ma ei teagi, kas ma vaatasin seda päriselt või nägin und. Vahet pole, nauditav oli see nii ehk naa. Le cinéma du WTF?! meistriteos (kahjuks mitte mu enda väljamõeldud termin).

Do you like watermelons?

20.The Exorcist  (1973)

IMDb

Üks neid juhtumeid, kus filmi meeletu edu ja mõju teistele filmidele on sellele aja jooksul pigem kahjuks kui kasuks tulnud. Arvestades, kui tugevaid reaktsioone see esilinastuse järgselt sai, ei ole asi kindlasti ainult filmis endas, et ma olin deemoni stseenide ajal pigem lõbustatud kui hirmutatud. Kõige rahutukstegevamad olid vaiksed hetked filmi alguspooles, kus millelegi kurjakuulutavale ainult vihjatakse. Film on eelkõige nauditav just sellepärast, kui vaoshoitult ja pingsalt Friedkin ja Blatty kujutavad tegelaste igapäevaelu ja nende olukorra järk-järgulist halvenemist. Üpris suur pettumus on seega filmi viimane pooltund, mis demonstreerib ilmekalt filmitegijate tegelikku eesmärki, milleks on šokeerida. Kogu vaikne draama on pelgalt pete, mille abil seda kõige mõjuvamalt saavutada. Ja kui šokk ei mõju nagu minu puhul, siis jääb filmist üpris vähe järgi.

Kahtlemata hästi tehtud, filmiajaloo ja eriti õudusžanri kujunemise seisukohalt oluline, kuid kokkuvõttes kergekaaluline.

Mirabile dictu, don’t you agree?

21.Halloween  (1978)

IMDb

Mida ma ütlesin enne Excorcisti kohta kehtib ka siin. Ma olen sama asja näinud niivõrd palju hilisemate imitaatorite poolt, et mul on võimatu seda vaadata värske pilguga. Ja oleks see siis veel kuidagi eriti hea. Carpenteril on kahtlemata hea kompositsiooniline silm, kuid tegemist on täiesti sisutühja filmiga, mille keskmes on multikalik kurjam (evil personified). Arvestades selle kõrget positsiooni õudusžanri kaanonis, oli film üllatavalt igav. Siin ei juhtu midagi märkimisväärset. Tõtt öelda, olen isegi pisut hämmastunud, et seda nii kõrgelt hinnatakse, samas kui neli aastat varem valminud Black Christmas tegi samu asju enne ning on ka filmina igas mõttes parem.

Üks asi, mida too film ei teinud paremini on muusika, milles Carpenter särab ehk rohkemgi kui režissöörina. Eriti hea oli Myersi vaikselt raske hingamine taustaks stseenides, kus teda polnud nähagi.

This has not been my night. I spilled butter all over my clothes, they’re in the wash. I got stuck in the laundry room…

22.Baron Blood  (1972)

IMDb

Sai vist vale Bava selleaastaseks maratoniks valitud. Kahju. Joseph Cotten (kelle kohalolu on niigi minimaalne) on kõige vähem hirmuäratavam kuri krahv, keda ma ehk kunagi näinud olen.

Advertisements

~ kirjutas kinemart &emdash; november 4, 2016.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: